Pages

April 17, 2015

COUNT DOWN : 48 DAYS

April 17, 2015
... & we'll meet again! Something cool is cooking! & let the countdown begin...
Meanwhile, moodboard!

source: tumblr / vogue

January 27, 2015

WHEN LIFE GIVES YOU LEMONS... YOU TAKE TIME OFF

January 27, 2015
 photo Photo26-01-2015155825_zpsa48304e1.jpg

Heii kõik teie seal, kes on alles jäänud ja kõik kes kaduma läinud pika pausi ajal... Ei ole hullu, ''päris'' elu on võtnud omad juured alla ja elab täielikult uuel rütmil, sestap virtuaalne kodu aka blogi on jäänud ka unarusse. Või siis noh, mitte nii unarusse, mõtetes olen alati siin olnud. Lihtsalt sõnu ega pilte  ei ole siia jagunud.

Keeruline on kuskilt otsast lahti harutada, et kus, kes ja millega? ja lubada veel helgemat tuleviku, sest hetkel on kõike palju ja korraga. Kolmas aka viimane aasta koolis, töö (ahjaa, käin ju tööl!) ja kõik muu, mis elu ja õppejõud igapäevaselt ette viskavad. Võib nüüd tunduda, et jube raske südame puistamine tuleb siit, aga ei! Kõik onju tegelikult hästi, kuna kõik mida võib oodata viimasel aastal dissertationi ja praktilise lõputööga kaasa tulevat, on tulnud! Pole kindlasti läbimatu kadalipp, lihtsalt aega nõudev ja peab viimase grammini läbi mõtlema. Hirmutav, aga läbitav. Tuleb lihtsalt teha ja teha ja teha.
Selle kõige keskel jõudsin ma ära käia vahepeal Eestis kuuks ajaks, jõulud ja uue aasta ilusti vastu võtta, perega veeta, lõpuprojekti pildistada ja korraldada, oma inimesi näha, aa ja oma riideid müüa (soz, et instagrammis nii võrd väike ette teatamine oli)... Sellega seoses, suvel tagasi tulles ja päriselt aja maha võttes, tahan kindlasti suuremalt selle ette võtta, kuna plaanin esimest korda kolme aasta jooksul täielikult siit Londonimaalt oma asjad kokku korjata (st kõikkõik riiiiided jalanõud kõikkõik) ja tagasi tulla. Aa ja siis, kuna teate, et eelmine aasta samal ajal käisin nobedalt kahel praktikal, kahes PR firmas, siis kogunes mul tänu sellele hunnik riideid/jalanõusid, mis siiamaani pole kasutust leidnud ja ootavad pikisilmi kapis kurbade varrukate ja säärtega uut omaniku. Ehk siis toon kõik oma kuldaväärt kraami võikuhinna eest välja! Ja seda kindlasti pikema ette teatamisega, et iga hilp endale uue omaniku ikka leiaks, kuna ära visata oleks lihtsalt liiga karm neid.

Niisiis, what else? Kuna koolilõpp kappab jube hirmutavalt lähedale, ning kõik kohustused, mida suure varbaga aina toanurka lükkasin varem, liiguvad aina lähemale, siis samamoodi ka lõpetamine ja kõik muu sellega seonduv. Kuhu edasi? Plaan paika! Mida, kus ja mis? Absoluutselt miljon küsimust keerlevad peas ja vajavad vastust, seda muidugi õigel ajal.
Sestap, mina isiklikult tunnen ja tahan alati teha kõik maksimaalselt ja kaalun ja muretsen oma peas kõiki asju läbi (aa ja lükkan otsustamise äärmiselt kaugele ka), missest et mind tabab küll vahepeal 21. sajandi haigus ''teen hiljem, aega küll'', siis üritan ikka lõpuspurdi teha vägeva ja leida enda jaoks see õige-õige tee/lahendus.
Juba vaikselt olen enda jaoks hakanud lahti mõistatama, mis saab edasi pärast lõpetamist ja otsinud endale mingeid alternatiive vähemalt aastaks/või suveks, sest tunnen kindlalt, et tahan natukene aega ka nautida seda mida olen teinud ja näinud ja võib olla, et ühe suve veeta veel nagu tatt-mängides. Sest milleks midagi üldse ette võtta, kui lõppudelõpuks ei saa seda nautidagi.

Igatahes, mis ma kõigega öelda tahtsin oli ka see, et ei ole ma mitte kuskile kadunud, vaid pigem mõtlen kulisside taga suurte inimeste mõtteid, et kuhu edasi ja ''kelleks ma saan?'' ja noh, mis siis üldse? Nii et supertänulik kõigile, kes kannatlikud on olnud ja rohelist following nuppu pole valge unfollow vastu vahetanud!
Olen ikka olemas ja kindlasti ka õige rütmiga tagasi varsti siin kõige uue ja põnevaga!

Aitäh

xx, L.

December 02, 2014

TOURIST, ONCE AGAIN...

December 02, 2014
Absoluutselt lemmik season Londonis algab minu jaoks, ning nagu kord ja kohus M tuli Londonisse külla käisime läbi kõik turistikad ja käisime läbi kõik jõulumeelsed tänavad, sest ''malihtsaltpeansaamapildikõigistvärvilistesttuledestjasäravast'' - ühesõnaga nädalavahetus well spent... Võibolla et esimene kord kogu 3+ aasta jooksul ja mitmete trippidega siia kokku, kui sai Regent Streeti uue teekatte paneku tõttu käia mööda autoteed, ilma et kiirabi number speed-dialil ei peaks olema. Korraks küll nägi välja nagu reaalne maailmalõpu film, kus kõik peatakanad sahmivad igalepoole suunas ja üritavad teed lõigata, kuid ei, lihtsalt igaüks jalutas kus tahtis, tegi turistikaid välkuvatest tuledest, sest nii võis. Täiesti mõttetu rõõmuna võib tunduda selle lugemine, kuid kogu selle kaose keskel milles 3nda aasta tõttu elan (koolkoolkool, paar tundi und, töö, koolkool, töötöö ja ei muud midagi) on vahel super hea meelde tuletada kõik need muud inimlikud rõõmud, olgugi et selleks võib midagi nii totakat olla, kui külma ilmaga kiire kohv krabada, et nt täpppselltttt bussile jõuda.
Imelik, aga selles kaoses on just need asjad mis tekitavad inimese tunde jälle - aa ja teadmine, et 2 nädala pärast kodu uksest sisse astun ning astun hetkeks maha sellelt hullumeelselt (moe)(töö)rongilt, mis viimased kuud mu jaoks iga viimse hetke varastanud on. Kisus pisut tõsiseks, aga tõesti tõeliselt lihtsad asjad -- kuid oioi kui palju väärt.

xx
liisaWHO © 2014