Board of mood

Scrollll, scroll, scroll...









Pictures via FFFOUND.com; Tumblr.com etc







Tom Ford, Visionaries: Inside the Creative Mind






















Saal on täiesti välja müüdud. Iga viimnegi Tom Fordi fänn on saalis oma koha leidnud, samuti ka mina - 10 reas, 13 kohal - kandes TF punast huulepulka, et tunda ennast natukenegi osana Tom Fordi maailmast.

Film algab...

Morning!



So-so sorry, et ei jätka PÖFFi jutuga (eilne Tom Fordi film... Sõnatu!), aga ülikooli asjad on kuhjunud ja kuhjunud, kuigi ma olen vaikselt igahommik lootnud, et äkki nad lõpuks pika eiramise peale on aru saanud ja jalad alla võtnud ning minema läinud, kedagi teist painama - kuid ei. Ikka vaatavad kurvalt otsa ning ootavad abistavat kätt...


... Igaljuhul mul ongi teiega aega praegu kuskil paar minutit jutustada (mida ma maksimaaalselt kasutan üllatuste peale, mis mind hommikul ootasid kohvi kõrval) ning juba peangi jälle õppima hakkama.. anyyyways-anyhow ...Siin on mu eilne PÖFFi look!

Aa, PS! Minu see kohutav header, mis mul hetkel seal üleval on - LOOOMULIKULT - ei jää selline. See räsitud ja pooleldi-paint'i-looki'iga header on selline ajapuuduse tõttu, kohe ja ma seriously mean - KOHE, kui aega on teen selle paremaks.

(jacket-unknown /scarf-mustang / clutch-monton /jeans-hilfiger /boots-bronx)

Want to see REAL passion? - Go see Bill Cunningham New York


... Täpselt nii.

Ma jätan praegu "God save my shoes" vahele ja räägin kohe värske (või siis eilse) emotsiooni pealt "Bill Cunningham New York"'ist... :)

Igaljuhul... Olen pikaltpikalt ... ikka väga ammusest ajast jälginud New York Timesi Bill Cunninghami street style columnit (kuna ma teatavasti armmmmastan New Yorki ja sealset moekultuuri) ja lõpuks tema endaga kohtuda oli äärmiselt meeldiv. Sest ainuke asi, mida ma tema kohta ju teadsin olid tema tehtud pildid. Kuigi pean ütlema, et pärast, kui ma saalist välja läksin, siis ma ei saanud ikka aru, et kas me saime lõpuks üldse tuttavaks?

1928/29 (isegi kõiketeadja Wikipedia ei suuda fikseerida tema sünniaastat?!) aastal sündinud Bill Cunningham on tuntud, kui tõeline New Yorklane. Seda tõestab juba fakt ta jättis Harvardi pooleli, et kolida New Yorki, kus ta algselt leiba teenis reklaaminduses. Aga, ma parema meelega ei kirjutaks teile Wikipediat ümber (sest seda, te ju saate ise uuurida - SIIT), vaid kirjutaks oma arvamuse sellest filmist, sobib :) ?

See dokumentaalfilm , nagu Bill ise, on lihtne ning ilma igasuguste eri-effektideta, kuid siiski niivõrd tõetruu ja inspireeriv. Film annab uskumatu ülevaate mehest kelle anne on niivõrd märkimisväärne (seda tõestab ka fakt, et Anna Wintour ei peatu tänaval mitte kellegi teise jaoks, kui tema), kuid siiski oma tagasihoidlikusega avalikusele teadmata. Ta on tõesti ehtne näide sellest kuidas kirg, tahtejõud ning enesele truuks olemine võib viia sind kaugele ning seejuures saada respekti industry tähtsaimatelt karakteritelt - ning nagu ta ise ütles, karmis "mini-maailmas" nagu New York on raske mitte minna kaasa massiga ja ennast mitte "kaotada".

Billi soovib lihtsalt anda edasi seda ilu, mis kipub igapäeva elus kahe silma vahele jääma. Pildid, mida ta jäädvustab New York Times'i on enamasti tavalistest inimestest, kellel on seljas ebatavaline mantel, kingad, mis paistavad silma teiste seast. Ta on öelnud, et teda ei huvita kuulsus ja kuulsused (oma tasuta riietega), igapäeva elu on palju ilusam.
Samuti tema aus ülestunnistus, et raha ei ajenda teda hommikul "tööle minema" (kuigi ta ei ütle oma piltide kohta töö, vaid pigem on see tema jaoks puhas nauding), vaid just see kirg näha tavalisi inimesi tegemas oma igapäevast moeshowd New Yorgi tänavatel, tundub niii ebareaalne aastal 2011.

Igastahes andis Bill koos enda tõekspidamistega ning oma tulemusele orienteeritusega mulle kastiautotäie võrra motivatsiooni juurde. Tema, kui elanik suures võimaluste linnas nagu New York, omades ainult jalgratast ning piiisikest stuudiot ja väikest Nikonit ja suurt annet - ei vaja õnneks muud kui uut päeva, huvitavaid inimesi täis tänavaid ja moodi. Film on ehtne näide sellest, et võid elada lihtsat elu, ümbritsetud lihtsatest asjadest aga siiski saavutada palju ja olla ümbritsetud õnnest.

"He who seeks beauty, will find it."
- BILL CUNNINGHAM




PÖFF, PÖff, pöff...

Niniiii... Alustan , siis sellest, et praegu on käimas PÖFF ja kes veel pole endale piletit muretsenud, siiis kindlasti parandage see viga! 
Aaa, jaa teie kõik seal kriiiitiliste pilkudega, kes eelmine aasta moefilme vaatasid, uskuge mind, see aasta te kohe kindlasti p-e-a-t-e minema ja oma kriitilise-klimbi-alla-neelama, sest aastad (and thank god for that) ei ole vennad. 
Ma olen endale neli päeva broneerinud PÖFFi Montoni moefilmide seltsis ning pole siiamaani pidanud pettuma.


Esimene film, mida ma laupäeval käisin vaatamas oli "The Tents" - ehk "Telgid". 
Pean kohe ära ütlema, et filmis ei olnud minu jaoks küll mitte midagi üllatavat (ja seda ka kindlasti kõigile neile moesõltlastele, kes saalis olid), küll aga oli jube mõnus vaadata, kus see kõik alguse sai ning miks me seda 4 -tähelist multi-miljoni-dollarist-äri niiiniii väga armastame. 


Film ise räägib New Yorgi moenädalast ja selle fenomenist ning kurikuulsa New Yorgi fashion week'i sünnikohast - Bryant Park'ist. Rääkides fenomenist, siis minu meelest see film tõi tegelikult väga hästi välja selle, et moenädal - kui üritus onju tegelikult meediatrikk. Kõik inimesed selles äris on tituleeritud nö ülimseltskonna insideriteks ja kõik kes vähegi moest teavad tahavad kuuluda sinna Anna Wintouri juhitud maailma, olla tükike sellest glamuursest elust. Mis iseenesest on töö/ärimaailm nagu igateinegi -  täis rasket tööd ja vaeva. Nii, et need, kes arvavad, et mood on puhas trendikate riiete ostmine ja Vogue lugemine, nende ettekujutus moest lõhutakse... emnnnn.... esimese 5 minutiga?!


Samuti - ilmselgelt - keskendub film telkidele, mis NY FW jaoks iga kevad ja sügis üles punniti. Telgid Bryant Park'is on viimased 18 aastat olnud Ameerika moe keskmeks ning aidanud noortel disaineritel moekaardile ennast panna (sest muudes moepealinnades nt Pariis on moel reeglid/nõudmised/eeskirjad.. ning sedavõrd raskem läbi lüüa). Ning loomulikult seletatakse lahti moenädala "võimu"-hierarhia - aka kes esimeses reas = somebody, teistes ridades = nobody.


Ühesõnaga, film viib isegi kõige moe võõrama inimese tunniks ja pooleks New Yorki ning annab naljaka ning hea ülevaate sõnast mood.


Filmis võtavad sõna Donna Karan, Tommy Hilfiger, Zac Posen, Michael Kors, Suzy Menkes, Nina Garcia, Stefano Tonchi, Hal Rubenstein ja Carlson Kressley (jpt)


Siiin on treiler!



<