London's Calling! Part 2.

Heiii kullad. Te ei kujuta ette kui mõnus tunne on jälle blogimisega sina peal olla (okei, ma looodan, et ma midagi ära nüüd ei sõnu) , iga...

Heiii kullad.
Te ei kujuta ette kui mõnus tunne on jälle blogimisega sina peal olla (okei, ma looodan, et ma midagi ära nüüd ei sõnu), igal juhul hea tunne on, et on olemas paar juttu millest jutustada... 


Niisiiis, kus ma pooleli jäin. Ahhaaaa. Ülikool.
Kuusjuures enne seda konkreetset päeva ei olnud ma ise veel vist endale teadvustanud, kui biiiig deal see on, et ma olen London College of Fashioni intervjuule kutsutud ja mina? olen välja valitud 700-800 kandidaadi seast [ma ausalt ei tee nalja, enne intervjuud rääkis meie loodetavasti tulevane course leader, et applicatione oli kokku oma 700-800] ja koos 150 teise fäshionistaga oleme kokku kutsutud intervjuule (millest oma korda saab lõpuks kursusele vist 20-40 inimest, ma pole selles numbris nii kindel).
Igaljuhul, enne seda konkreetset päeva olin ma suhteliselt selline easy-breezy mood'is ja ei pabistanud üldse.
Intervjuu oli mul 01:30PM ja nagu tavaliselt, kui midagi suuurtsuuurt kaalul on , siis mul on kombeks, mingi paar tundi varem kohale jõuda kuskile "lähi piirkonda", et nö teritooorium endale selgeks. Jõudisn juba vist 12:00 Marble Arch'i, et enne seda maailma-tähtsat intervjuud kohvitada.
Igaljuhul. Intervjuu toimus LCF'i Lime Grove'i majas (kus hakkavad ka loengud toimuma), mis asub näiteks väga lähedal Westfieldi shopping centerile. Niisiis, kuna ma alguses tube'st maha tulles, polnud veel 100% kindel kus ma täpselt minema pean ja põhimõtteliselt liikusin tunde järgi (mis juhuslikult oli täitsa õige tunne :D) LCF poole. Mu portfolio suurus reetis vist mu üliõpilas-staatuse,igastahes sain ma "poole-tee-peal" tuttavaks Cathrene'ga, kes ka oli samale kursusele kandideerinud. Ja nii vauviiiivau kokkusattumis, olime tegelikult kandideerinud nii 5/3'le samale kursusele :).
No igastahes, jõudsime me üksteise orienteeriumis-oskuse-toel kohale ja maabusime sõna-otseses-mõttes täieliku fäshionistade-pessa. For riiiil, kõigil olid Celine'i kotid ja for-riiiil kõik olid Vogue'st või Elle'st välja astunud. 

Nii ja nagu ka LCF kiri lubas, et "be prepared to stay until 3pm...", siis enne kui kedagi meist üldse jutule võeti siis ootasime me kella kolmeni, kuni kursuse liider meid kokku kogus ja rääkis meile meid ees ootavast kursusest. Ning ma juba võin öelda, et ma vist ei ole midagi elus niiinii palju tahtnud ja unistanud, sest juba meie kursuse leader oli lihtsalt fantastilselt rõõmsa ning oehh kui head-energiat-pakatav inimene, et kibestunud-põhjamaalasena pidasin seda alguses täielikuks utoopiliseks unenäoks.

Seejärel hakati meid ükshaaval sisse kutsuma. Põhimõttelselt, nagu meile kohe öeldi, et nad ei hakka meie aega raiskama mingite trikk-küsimustega, sest juba teadupärast oleme me närvis ja palju oodanud ja väsinud ja nii ka nemad, et sellel lihtsalt pole mõtet. 
Intervjuu oli super lühike. Ei, see ei ole nii, et a'la sulle tundub, et head asjad kestavad vähe. EI. Ma vaatasin kella ja ma olin sees vist 5-10 minutit. Mind intervjueerisid 2 meest. Üks oli course leader ja teine oli õppejõud. Küsimused olid sellised tüüpilsed, ehk neid võis oodata. "Kes on mu lemmik disainer?" "Miks ma tahan sellel kursusel olla jnejne..."
Aa, kui nüüd pärast intervjuud ausalt öelda, siis tegelikult olles seal ruumis isenesest ei olnud üldse niiiii hirm sees, kui oodates - missest et kogu maailma-suur-unistus kaalul oli :D.
Igaljuhul olen ma super-excited ja kannatamatu (nagu ma olen), olen ma vist igapäev juba refreshinud oma postkasti, et äkkki tuleb mu vastus maaagilisel kombel? varem (hkhkhmm.. vastus peaks tulema nii1,5-2,5 nädala pärast..).. häähöö. Siiski, ei jõua ma isegi ära oodata seda vastust.

höhö.. Aga pärast vestlus ... Kuna ma juba piirkonnas olin, astusin ma läbi ka Westfieldist, mis nagu ma mäletasin, on ikka super-suur ja kuna ma olin juba maailma väss sellest kõigest siis ma otsustasin lihtsalt kohvikutes internetimõnusid nautida ja reaalsemaailmaga suhelda.

Aaggggaaa.. Nüüüd siis pildid LCF ja kogu puhkuse viimaste päevade pildid.


xoxo


L.


LCF
Whuhhuuu..
Pärast intervjuuud.
Muahaha.. Mu super-kaval-once-again-outfit'i-pilt.
[I'm wearing - Diesel jacket / H&M bag / Hilfiger jeans / Seppälä hat ]
Foood-shopping. Jepp, kuna ma tegelikult olen päris pikalt lubanud, et jah nüüüüd ma alustan super-tervisliku söömisega AGAIN, siiiis.. Nääh. See puhkus ei olnud alguseks sobiv :D. Aga nüüd ausalt, ausalt ma luban :D!
Springggg
Jep. There goes my diet...
Tube art...
Kolasime ringi Aldgate Eastis, mis on rohkem selline moslemite piirkond ja esmapilgul võib paista nii suhteliselt eba-atraktiivne koht vms?, siis tegelikult ei ole siiski üldse. Ma juba vist esimesest korras kui ma Londonis käisin eksisin ära sinna ning oma täielikuks avastuseks leidsime sealt maailma ilusaima sallidepoe (mida tegelikult on terve Aldgate East'i nö põhitänav? täis). Kuigi ma seekord ei suutnud seda õiget poodi üles leida, kust ma esimene kord vist lahkusin 5-9 salliga, ei pettunud ma siiski oma ühes sallis :)...
Sjuuper-bäääd piktzöörzz. Sjuuppppeer-väsinud nägukehatuju. Ma tean. :)
(I'm wearing - Diesel jacket / Rayban glasses / Hilfiger jeans, Primark sneakers / Mulberry bag)
Ilusilus puuvilja market.
And... Back homeee... Mille ma suutsin veel dramaatilseks muuta. Ehk oleks äärepealt bussist maha jäänud - mis lennujaama viis + jäin haigeks lennujaamas (põhimõtteliselt ei saanud enam lõpus aru, et kas värisen mina või väriseb lennujaam?) + 48 tundi üleval olekut + beatbox & dance competition lennujaamas = DON'T ask :D.

LIKE THIS? LIKE THAT!

0 COMMENTS

ARCHIVE

Flickr Images