Sest vott, ma olen täiesti õnnelik. Ma ei tea kas see on see nakatav kevad päike, mis mu hommikuti üles äratab (jejeee) ja tekitab igapäev väikest lootust, et saan äkki oma kevade riided välja kaevata (jah, kaevata, nad on täiesti stange alumiste kihtide alla ära kolinud, kuna as you know, talv siin shows no mercy) või hooopis mõnus puuuvilja salat koos kohviga, kes mind oma aromaatsete kutsetega kööki ootavad (mida lauset??).
Niisiiis, mida ma nende kohutavalt labaste metafooridega öelda tahan, et ... Et. Leidke rõõme täiesti lihtsatest asjadest ja pigem selle asemel, et tuhat korda muretseda ja tusane olla - olge rõõmsad. Tean, et esmapilgul tundub jube imelik naeratada või üldse nagu rõõmustada täiesti mitte midagi ütlevate asjade üle, aga proovige see tõesti töötab.
Mina näiteks ei jõua ära oodata, millal saan täna tööle minna ja kärmelt tegutsema hakata.. Jah, kuulsite õigesti, ootan juba millal saaks tööle minna! Sest teate miks, vot kui tööpäev on läbi.. siis vot õhtulõhtul hilja kui ma koju jõuan ootavad mind kaua juba arvutis soojas olnud filmid ja sarjad, mida ma sushi ja muuude nomnom asjade kõrval vaadata plaanin. Vott!
Whuhuhhhh....Täieliku kurjami tunne tekib, aga mõtlesin, et jagatud rõõõm on äkki nakkav rõõm (isegi kui sellel pole mitte mingit otsest põhjust).
Niiii, aga otsestest-reaalsetest-materiaalsetest rõõmudest rääkides... Nagu ma ütlesin, ei olnud ma Londonis teps mitte mina ise? Meaning? Ma ei poodelnud nagu ma ise? EHK - lahkusin 99% kohtadest vähemate soovidega, kui silmadsüdajakäed tahtsid. Aga, kes kannatab see kaua elab (või äkki tuleb see mulle mingil muul moel hästi tagasi? who knows :D). Igaljuhul, oli see tingitud mu pagasi limiteeritud suurusest ja raskusest, mitte sellest et ma olen äkki VÄGA materiaalselt mõtlema hakanud (jah ema, ma tean et sa naerad praegu).
Nii, aga nüüüd mõned Londoni ostud siis lõpuuuuuuuuuks. Ja ma ei hakanud teid vaevama KÕIGEGA mida ma ostsin, et jätsin igasugused nidinadnudinad välja. Kõikkõik on Londoni High-street. Zõuuu endzoii!
.jpg)
