Iga päev möödub täiesti erinevalt, samas ka sarnaselt - mina, ülisuperväsinuna voodis.
Vaheldub ainult see, kus suunast maandun, kas koolist või töölt. Elu on hectic.
Aga arvestades seda, et see on kolmas aasta, siis mida enamat või vähemat oleks ma küll pidanud ootama? Kindlasti mitte vähemat.
Iga deadline läheb koolis mööda helikiirusel, neid ei ole küll see aasta palju, kuid igaks nädalaks peab olema eelmise aastaga võrreldes topelt kogus tööd, topelt kogusest project development, topelt kogus researchi.
Kõik kohtumised õppejõududega on nagu kuuvarjutused, sest sihitakse iseseisvale tööle ja oma ''astheticu'' arendamisele, sellele, et me ise oleks, kui üks valmis produkt, iseseisev bränd
(kui nii saab öelda).
Iganädalastes 15minutilises tutorialides koos kõik emotsioonid, kõik tunded, arvamused kõikkõik koos ja kõrgele aetud. Äärmiselt eneseavastausi täis trip. Ausalt.
Mina, kes ei nuta põhimõtteliselt kunagi -
imelikul kombel on mulle külge jäänud mu ''guility pleasure''sarjast KUWTK Kim'i quote ''i'll cry at the end of the day. not with fresh makeup'', igatahes, lahkun nuttes, nutan õppejõudude ees, nutan kodus, nutan tööl. Sest see mida igaks torialiks ette valmistad on terve nädala ööde/päevade jagu tööd, ning kui õppejõud nagu buldooseriga üle sõidab kõigest, mis sa kokku oled pannud
(missest et tal võib tõesti õigus olla) ja sina pead kõik uuesti vapralt üles ehitama, kaitsma ja põhjendama... võite kujutada ette, kui laastav. Iganädal tuletatakse meelde oletatav pingerida kursusel, kui palju sa pead pingutama....
Aga nagu need klisheed laused ütlevad, et ''mis ei tapa, teeb tugevaks'' ja ''kes teeb see jõuab''...
Kuigi pean tõdema, et igakord pärast õppejõududega kohtumist, üritan ma endale taas selgeks teha miks ma siin olen ja kui palju ma tahan anda endast parima. Missest, et vahepeal tuleb sisse hetki, kus tekib rahutuid mõtteid, tuleviku suhtes. Kuhu minna? Mis edasi?.. aga hei, kellel neid ei tuleks eks?
